Apelsini Vastu. -ta--isversioon-: Armastus Kolme

Gozzi algses Armastuses kolme apelsini vastu on apelsinid iha objektid, mida kuningas Tartaglia peab võitma, et leida tõeline armastus. Prokofjevi ooperis muutub see veel absurdsemaks: apelsinid on nagu staatusesümbolid, mille sees peituvad printsessid. Armastus on siin kättesaamatu, irooniline, teatraalne. Kuid -tA--isversioon- viib selle loogika äärmuseni: apelsinid ei ole enam terved. Neil on kriimud, mõrad, puuduvad viilud. “tA” võiks tähendada “tükeldatud apelsin”. Iha objekt ei ole enam midagi, mida kätte saada, vaid midagi, mida kogeda just puudulikkuse kaudu.

Lõpuks ei võida -tA--isversioon- armastust. See ei saa apelsine kokku. Kuid see avastab, et katkendlikkus ise on armastuse vorm. Nagu luuletaja, kes kirjutab “tA--” ja jätab lõpetamata – sest lõpetamine tapaks iha. See versioon ei kutsu meid naerma ega nutma. See kutsub meid kuulama vaikust tähtede vahel. Ja selles vaikuses on midagi apelsinilõhna – kibe, magus, olematu. Just selline on armastus 21. sajandil: mitte kolm apelsini, vaid kolm kustutatud tähte, mille tähendust me kunagi täpselt ei tea, kuid mille pärast oleme valmis surema. Armastus kolme apelsini vastu. -tA--isversioon-

Niisiis – armastus kolme apelsini vastu on -tA--isversioon- ise: lõpetamata, taaskäivitatav, automaatne. Ja see on ainus versioon, mis on tõene. Gozzi algses Armastuses kolme apelsini vastu on apelsinid